Hoone kanalisatsioon koosneb sanitaarseadmete reoveeneeludest, torustikust (torud koos liitmikega) ja võimalikest lisaseadmetest kuni hoone välisseinani. Hoone kanalisatsioon tuleb rajada üldjuhul isevoolne ja selle toimimiseks on vajalik tagada torustiku õhutus.
Siinjuures peab mainima, et piisava õhutuse olemasolu torustikus on isevoolsete süsteemide puhul eriti kriitilise tähtsusega. Torustikus on hüdraulika (vedelike) ja pneumaatika (õhk) koostoimimine, millele lisandub ka tahke aine liikumine.
Horisontaalselt paigaldatud äravoolutorudes voolab vedelik toru põhjas langu suunas, vastupidi voolusuunale liigub õhk. Vertikaalsetes püstikutes keerleb vedelik torude siseseinapinnal ja toru keskosas on õhusammas. Ideaalse süsteemi korral on õhu juurdepääs pidev kuni veeneelu haisulukuni ja reovesi saab takistusteta ära voolata.
Kui torustikul on palju liitumisi (nt korrusmaja puhul), hakkavad need kõik kaasa mängima. Peale voolav vedelik võib õhusamba katkestada ja torustiku täita, tekitades allpool ülerõhu, mis kajastub näiteks mullitava WC-poti või üleujutava põrandatrapi kujul. Ülalpool tekib aga alarõhk ehk vaakum, mille ilminguks on korisevad vannišifoonid ja trapid.
Takistusena võib mõjuda ka liituva toru või puhastusluugi ava, millest vesi tagasi põrkab. Kanalisatsiooni kasutamine on kortermajades väga ebaregulaarne ja seetõttu on võimatu väga täpselt kogu süsteemi toimimist välja arvutada.
Süsteemide projekteerimiseks on oluline järgida kehtivaid nõudeid. Kanalisatsioonitorustik peab olema rajatud piisava läbimõõdu ja languga, et tagada isepuhastus. Normides on selgelt määratud erinevate veeneelude ja äravoolutorude minimaalsed läbimõõdud, et reovesi ladusalt ära voolaks ja oleks tagatud õhu juurdepääs püstikust neeluni.
Torustiku materjalid
Hoone kanalisatsiooni rajamiseks on saadaval mitmesugusest materjalist torustikke. Kui aastaid tagasi oli põhiliseks materjaliks malm, siis viimased aastakümned on valdavad plastikmaterjalid. Enim kasutatavad on PP, PVC ja PE. Torustiku valimisel tuleb lähtuda paigaldus- ja eeldatavatest kasutustingimustest.
Torudel on erinevad jäikusklassid, mida tuleb arvestada, kui on vaja torud pinnasesse või betooni paigaldada. Betooni ja pinnasesse paigaldamisel on vajalikud minimaalselt SN4 rõngasjäikusega torud. Sobivus on tagatud, kui markeeringul on märgis BD.
Rõngasjäikus SN8 on mõeldud eriti suurte koormuste korral ja selle kasutamine tavalise hoone kanalisatsioonis pole põhjendatud. Tavalise kasutuse korral on reovee temperatuur torustikus maksimaalselt 40 kraadi. Köögivalamu torustikes võib see lühiajaliselt ka 90–100 °C olla. Sellistele tingimustele vastab enamik plasttorusid, kuid arvestada tuleb, et kuumus mõjutab torude eluiga ja pigem võiks valida parema temperatuuritaluvusega torud.
Peale torumaterjali on väga oluline ka tihendi materjal. Laialdaselt kasutatavad SBR-kummitihendid pole eriti kestvad ja pikaajalisel kasutusel võivad ühendustest gaasid lekkima hakata. Parem oleks valida EPDM-kummitihendite või keevisühendustega lahendus. Torustikes tuleks kasutada ühe süsteemi materjale või tõendatult kokku sobivaid erinevaid materjale koos spetsiaalsete liitmikega.
Erinevatest plastmaterjalidest liitmike ja torude kombineerimine pole lubatud. Torude valikul tuleb tähelepanu pöörata ka paigaldustemperatuurile. PVC-torusid saab paigaldada vaid plusskraadide juures, Silent-PP paigaldustemperatuur on aga kuni –10 °C.
Torustikud – millise läbimõõduga?
Torustik koosneb torudest ja liitmikest. Kanalisatsioonisüsteemide paremaks töötamiseks on soovitatav teha suunamuudatused võimalikult lauged, näiteks kahe 45-kraadise põlve abil, mitte järsu 90-kraadisega.
Püstikuga liitumisteks mõeldud kolmikute valimisel on mõned põhitõed. Juhul kui äravoolutoru ja püstik on sama läbimõõduga, on soovitatav kasutada laugeid ühendusi või 45-kraadist kolmikut. Sel juhul on tagatud õhu juurdepääs püstikust ja peale voolav toru ei tekita püstikus liikuvale reoveele takistust.
Kui äravoolutoru on väiksema läbimõõduga, tuleks kasutada 88,5-kraadist kolmikut ja võimalusel vältida 45-kraadist. Nimelt võib 45-kraadise kolmiku puhul vool kaldega osas kiireneda, vesi põrgata toru lakke ja selle täita, mille tulemuseks on vaakum, mis tõmbab haisuluku veest tühjaks.
Kui äravoolutorudel on üleminekud, tuleks need paigaldada nii, et torude ülemine pind on tasapinnas. Kahjuks on meil väga levinud selline meetod, kus alumised pinnad paigaldatakse tasapinda ja tulemuseks on sageli peenemas torus tekkiv vaakum, korisevad trapid ja sifoonid või halvemal juhul tühjaks imetud vesilukud ning haisvad ruumid. Väga oluline on järgida ka horisontaalsete torustike lubatud pikkusi ilma lisaõhutuseta. Näiteks on äravoolutorude maksimaalne pikkus läbimõõtudel DN 32, 40 ja 50 kuni 3 m, DN 70 puhul 5m ja DN 100 puhul 10 m. Oluline on arvestada ka vesiluku ja püstiku ühenduse kõrguste vahega, mis on kuni DN 70 läbimõõtudele 1 m ja DN 100 korral kuni 3 m.
Äravoolutorude langud
Tihti arvatakse, et suurem lang tagab parema äravoolu. Tegelikkuses peab lang olema optimaalne. Tagatud peab olema isepuhastuvus ja samas kiire äravool.
Liiga suure langu korral voolukiirus suureneb, liitumine püstikuga täitub ja tekib vaakum või voolab reovesi liiga kiiresti ära ja ujuvad tahked osad settivad toru põhja.
Torude lang sõltub torude läbimõõdust ja planeeritud vooluhulkadest. Maksimaalne lang on 5%.
Õhutus
Sobivaim lahendus õhutuseks on kanalisatsioonipüstik. Selleks tehakse püstikule katusest vertikaalne läbiviik. Õhutustoru ots peab olema vähemalt 0,5 m kõrgusel katusepinnast ja 1 m kaugusel korstnast. Toru ots peab olema kaitstud sademevee sissepääsu eest. Lähimast aknast peab distants olema vähemalt 5 m, ventilatsiooni õhuvõtuavast 8 m. Üldjuhul peaks õhutustoru läbimõõt olema DN 100 ehk tavalise püstiku läbimõõt.
Kui normäravoolude summa on alla 5 l/s, on lubatud ka DN 70. Püstiku õhutamiseks kasutatakse vahel ka õhutusklappe, kuid need on mõeldud pigem lisaõhutuse tagamiseks võimalike alarõhu tekkekohtadesse. Õhutusklappe ei saa kasutada kohtades, kus temperatuur langeb alla 0 kraadi.
Müra torustikust
Kanalisatsioonitorustik on eluruumides oluline müraallikas. Müra leviku tõkestamiseks võib torusid isoleerida mineraalvillaga, kuid tavalise torustiku puhul ei piisa sellest normidele vastava tulemuse saavutamiseks. Kindlasti tuleb kasutada lisameetmeid, näiteks katta torustikud katteseintega. Selleks sobib näiteks kahekihiline kipsplaatkate või 100 mm kergbetoonplokk. Parem lahendus on kasutada mürasummutavat kanalisatsioonitorustikku ja sellisel juhul võib katteseina taguse torustiku jätta isoleerimata. Müra leviku tõkestamiseks ei tohi torustik otseselt hoone tarinditega kokku puutuda.
Kõik läbiviigud peaks isoleerima kas mineraalvilla või vahtpolüetüleeniga. Oluline on kasutada müra summutavaid kinnitusklambreid. Soovitatav on hoida torustikud oma korrusel ja vältida nende paigaldamist alumise korruse lae alla. Sobivad liitmikud ja lahendused on täitsa saadaval.
Kinnitusklambrid
Plastmaterjalist torustike puhul on kinnitusklambritel nii torude kandmise kui ka soojuspaisumise ohjamise funktsioon. Selleks kasutatakse jäikade ja liugkinnituste kombinatsiooni. Torumaterjalide soojuspaisumised on erinevad, seetõttu tuleks kindlasti konkreetse torustiku paigaldusjuhistest lähtuda. Torustiku paigaldamisel betooni või pinnasesse on oluline teha kinnitused nii, et betoonivalu või pinnase tagasitäite tegemisel oleks välistatud torude paigalt nihkumine.
Torude töötlemine
Toru sisestatakse muhvi lõpuni ja tõmmatakse 10 mm võrra tagasi, et jätta ruumi soojupaisumisele. Seda tehakse iga kolme meetri tagustel muhvühendustel ega tehta liitmike korral. Muhvühendused paigaldatakse alati vastupidiselt voolusuunale, mis vähendab lekkeriski ja mürataset. Soovitatav on kasutada võimalikult vähe topeltmuhve.
Hoone kanalisatsiooni paigaldamine ja projekteerimine on mõistlik jätta professionaalide hooleks. Kui töö ise ette võtta, tuleks alati küsida tootja paigaldusjuhendit ja seda ka järgida. Vältige erinevate materjalide kombineerimist.
Kanalisatsioonitoru on suures osas peidetud konstruktsioonide sisse. Hilisemad remonttööd nõuavad lammutamist ja sellega kaasnevad suured kulud. Korralik hoone kanalisatsioon kestab vähemalt 50 aastat ja seetõttu ei tasu kasutada odavamaid materjale ja lahendusi.
Allikas: TM Kodu&Ehitus, Pekka Porkanen